Autor: Ave

Visandite näitus Omicumis

Alates 18. augustist on Omicumi aatriumis ja teise korruse galeriis võimalik vaadata modelli järgi tehtud visandeid seitsmeteistkümnelt eri autorilt, kes on seotud Konrad Mägi Ateljeega.

Visand ehk krokii (prantsuskeelsest sõnas croquis, mis samuti tähendab visandit) on kiire, paari minutiga üksnes silmamõõdu najal loodud joonistus, tavaliselt alasti modellist, kes krokiiseansi jooksul vahetab poosi iga natukese aja tagant. Visandamise eesmärgiks kunstiõpingutes või kunstnikupraktikas on harjutada silma ja kätt, et täpsustada ja säilitada ühendust visuaalse taju ja käe motoorika vahel ning treenida sünteesivõimet; oma visandite läbivaatamine on hea viis eneseanalüüsiks ja töö edasiste käigu kavandamiseks. Kunstniku käe täpsuse säilitamise mõttes on visandamine sama, mis heliridade ja passaažide mängimine muusikute praktikas või arabesk balletikunstis..

Visandeid saab teha pliiatsiga või mistahes materjalis, mis võimaldab kiiret tulemust: süsi, must kriit, tint pintslis või markeris, akvarell, guašš jne. Kuigi peamine visandamises on protsess, võib täpne ja hoogne visand olla nauditav iseseisva kunstiteosena; sageli leidub selles värskust, mis puudub pikema aja jooksul läbi töötatud joonistuses või maalis.

Omicumi väikese visandinäituse eesmärgiks ongi seda aspekti välja tuua ja näidata, kui palju elu ja karakterit võivad edasi anda visandlikud jooned. Näitusele esitatavate tööde kriteeriumiks olid eelnimetatud kaks asjaolu – see pidi olema tehtud kiire käega ja elava modelli järgi. Valik eksponeerimiseks tehti parimate hulgast ja samuti jälgides, et esindatud oleks kõik oma visandeid esitanud autorid.

Näitusel esinevad Alo Aarsalu, Ave Kruusmaa, Eve Valper, Ingmar Roomets, Jane Kukk, Karin Karlsson, Katariina Leets, Küllike Pilden, Lemme Haldre, Liina Laaneoja, Mari-Ann Remmel, Maire Aarsalu, Mare Rahkema, Maris Tuuling, Peep Pedmanson, Pille Pattak ja Sirje Piir.

26. aug. 2025
Ave Kruusmaa graafikanäitus Võru Linnagaleriis

Näitus avatud: 3. märts 2025 — 7. mai 2025

Näitusel „Hoitud hetked” saab vaadata autoritehnikas graafikat, need on mitmekihilised oma lugude poolest. Isetehtud paber on loomeprotsessi käigus põimunud mälestuste, kohtumiste või lihtsalt lugudega.

Ave Kruusmaa on „Hoitud hetkede“ piltide loomisel taaskasutanud erinevaid materjale. Äraviskamiskultuuri vastu liikumiseks on ka piltide isikupärased raamid kombineeritud jääkidest.
Ei olegi nii lihtne õppida elama hetkes, võtta vastu ja peegeldada põgusaid pilke, sõnu, puudutusi, miimikat või kehakeelt. Võiksime olla tänulikud nende oluliste, aga lihtsate märkamiste üle.

Hoitud hetked on kihistunud kehamällu ja ärkavad tavaliselt tunnete, aga vahel ka asjade või teise inimese kaudu. See võib olla aisting või puudutus, midagi tuttavlikku, mis äratab ellu mõne loo. Minu enda lood meenuvad sageli detailidega riietusest, värvidest või lõhnadest. Neil on oluline osa mälupildi äratajatena ja seoste loojatena. Tähenduslikke hetki ja asju aga tasub talletada, selleks võib maalida, joonistada, kirjutada raamatut või, päevikut, pildistada või teha videoid. Tähtis on leida viis, kuidas olulisi mälukilde äratada, et need aitaksid olla ühenduses elus olulisega ja mõista enda tähendust omas ajas.

Loodan, et näituse vaataja leiab ka enda elust hetki, mida tasub hoida ja mille üle tänulik olla.

Ave Kruusmaa
20.01.1970

Ave rännak loojana on olnud pikk ja pühendunult püsiv. On olnud filosoofilisi arutlusi iseendaga – kas kunstnik või käsitööline? Mõtisklused on jõudnud arusaamiseni, et need kaks üksteist ei sega, vaid pigem täiendavad. Tänaseks on ühest saanud amet ja teisest eneseväljendamise viis.

Ave on omandanud Tallinna Kergetööstustehnikumis käsitöömeistri ja Tartu Kõrgemas Kunstikoolis reklaami- ja meediakunstniku eriala. Praegune igapäevatöö koolis loovainete õpetajana annab talle võimaluse pidevalt midagi uut välja mõelda ja valmis meisterdada ning sütitada tegutsema ka kõiki teisi.

Ave Kruusmaa on oma töid esitanud näitustel alatest 1996. aastast, muuhulgas osalenud konkurssidel ning pälvinud tähelepanu oma klaasisulatustöödega ja ise tehtud paberil graafikaga. Omamoodi traditsiooniks on saanud ka osalemine Pärnu Uue Kunsti Muuseumi taaskasutusnäitusel „Anna uus elu”.

4. märts 2025
Juulimaalijate kolmas näitus Valga Kultuurikeskuses

SUVEDE SÜDAMEST

Ja just nii ongi. Varasemad siinsed juulimaalijate näitused on olnud aastatel 2012 ja 2013, ühe korraldajana legendaarne haridusjuht Ene-Mall Vernik-Tuubel. Et tal oleks 7. veebruaril 2025 olnud 80. sünnipäev, on praegune suvemaalide väljapanek ühtlasi pühendusnäitus, hommage Ene-Mallele – lisaks Juulimaalijate viimaste aastate Kappermäe maalilaagris tehtud piltidele on väljas ka mõningad Ene-Malle maalid varasematest suvedest. Tänumeeles tunneme ta kohalolu oma suviste maalimiste aegu tema kodumaastikes Otepää mail nagunii. Näituse avamine toimub Valga Kultuurikeskuses 7. veebruaril kell 17.

Juulimaalijate näituse kunstilooming: Andeia Lind-Uibopuu, Ehte Puhang, Kanni Labi, Tuuli Otsus, Ülle Niin, Jane Kukk, Koidu Laur, Mari-Ann Remmel, Silver Laadi, Elsa Naruski, Lea Malin, Marian Rõuk, Ave Kruusmaa ja loomulikult Ene-Mall Vernik-Tuubel.

Juulimaalijad — nagu me ennast nimetame – on alates 2009. a suvest juuli viimasel nädalal Ilmjärve–Kappermäe kandis kooskäiv natuurist õlimaalimist või akvarellimist armastav sõpruskond, kel mahti koos maalida just suvede südames, juulilõpu nädalal. Kui varem tutvustasime end, et lisaks mõningale tuntud ja teada kunstnikule on ülejäänud meist rohkem või vähem kunsti õppinud, siis nüüdseks oleme kõik juba omajagu maalija-kogemusi omandanud. Meie juhendajad eri aegadel on olnud Evi Gailit, Margus Meinart, Maire Aarsalu. Oleme koos maalinud nii Ene-Mall Vernik-Tuubeli kodutalus Ilmjärve külas Allikul (2009, 2011, 2012) kui Pühajärve Põhikoolis Sihval (2010) ning alates 2013. a-st Kappermäe Seltsimajas. Lisaks igasuvistele maalilaagri näitusetele Kappermäel on meie näitused olnud peale Valga Kultuurikeskuse veel Tartu Kutsehariduskeskuses, Räpina Aianduskoolis, Pühajärve Põhikoolis ning väiksema grupiga mitmel korral Eesti Kirjandusmuuseumis. 2016. a-l ilmus Kappermäe Seltsi väljaandena Ene-Mall Vernik-Tuubeli koostatud raamat „Imeline Ilmjärve“, kust lisaks folkloristi ja juulimaalija Mari-Ann Remmeli kohalikku pärimust tutvustavale loole „Ilmjärvest Pühajärveni – vaateid pärimusmaastikule“ leiab ka ülevaate juulimaalijate tegevusest ning mitmed meie tollaste maalide reproduktsioonid.
Juulimaalijate sõpruskond on ja on olnud alati avatud kohalikele, meiega võib koosmaalida juba 22.–27. juulil 2025 Kappermäe maalilaagris.

5. veebr. 2025
Hoitud hetked rändasid Tartu Jaani kirikusse

Näitus oli avatud: 5. november 2024 — 15. jaanuar 2025

Esimese hooga ei pruugi näitust «Hoitud hetked» Jaani kiriku kirjudel telliskiviseintel ja hämarates orvades tähele panna. Aga inimesel, kel pühakotta on olnud asja, tasub pisut aega võtta, et neisse piltidesse siiski süvenda. Need on Ave Kruusmaa autoritehnikas graafikalehed ja maalid, mis on mitmekihilised nii tehnikate kui ka lugude poolest.

Kunstnik ütles oma näitust tutvustades, et ei olegi nii lihtne õppida elama hetkes, võtta vastu ja peegeldada põgusaid pilke, sõnu, puudutusi, miimikat või kehakeelt.

«Võiksime olla tänulikud ka lihtsate märkamiste üle,» arvab ta. «Niisugused hoitud hetked on kihistunud kehamällu ja ärkavad tavaliselt tunnete, aga vahel ka asjade või teise inimese kaudu. See võib olla aisting või puudutus, midagi tuttavlikku, mis äratab ellu mõne loo. Minu enda lood meenuvad sageli detailidega riietusest, värvidest või lõhnadest.»

Nii leiab Ave Kruusmaa maalidelt värvikihi alt aja jooksul kapist kappi rännanud riideesemeid. Mõni kehakate võib olla ka mitme põlvkonna lugude kogejaks ja talletajaks.

«Kui näiteks paljude kandjate kleidid salvestaksid informatsiooni, siis selle info lahtikodeerimine oleks justkui mõistatuse lahendamine. Õnneks või kahjuks ei oska me veel seda kunsti,» arutleb Ave Kruusmaa. «Tähenduslikke hetki ja asju tasub aga talletada, selleks võib maalida, joonistada, kirjutada raamatut või päevikut, pildistada või teha videoid. Tähtis on leida viis, kuidas olulisi kilde äratada, et need aitaksid olla ühenduses elus olulisega ja mõista iseenda tähendust omas ajas.»

Ave Kruusmaa on sündinud 1970. aastal ja omandanud Tallinna kergetööstustehnikumis käsitöömeistri ja Tartu kõrgemas kunstikoolis reklaami- ja meediakunstniku eriala. Praegune igapäevatöö koolis loovainete õpetajana annab talle võimaluse kogu aeg midagi välja mõelda ja valmis meisterdada ning kõiki teisigi tegutsema sütitada.

Näitus «Hoitud hetked» oli avatud kuni 15. jaanuarini 2025.

27. nov. 2024
Sügise jäljed siidil

Kõik, mis kevadel loodusest tärkab ja kasvab ning suve jooksul erinevaid värvinüansse omandab, kulmineerub sügisel tõelise värviküllusega.

Vihma ja esimeste külmade saabumisega läheb loodus justkui rooste ja omandab ühtlase pruunika tooni. Jäävad üksikud õitsejad, mis on võimelised ka talvel oma värvi säilitama.

Looduslikku pigmenti oskasid juba meie esivanemad kasutada riide ning lõngade värvimiseks. Kasutatud on erinevate puude lehti, sibulakoori, õitsenud lilli ja muud mudru, mis tavaliselt sügisese koristuse käigus kompostikasti läheb.

Nõiamoori kombel lõkke ääres katsetades ja proovides, keetes ja kupatades sain tulemuseks ainulaadsed siidisallid.

27. nov. 2024
Varrastega molutamine

Sinine on taevas, sinine on meri, sinine on unistus ja uni. Sellest inspireerituna sai valmis üks järjekordne soe ja mõnus Eesti taevavärvides kudum.

Kudumine on üks mõnusaimaid tegevusi, mis maandab ja laeb samal ajal. Päevasest sebimisest väsinuna premeerin ennast õhtul mitte-midagi-tegemisega ehk molutamisega. Varraste liigutamine on selleks väga sobiv kaaslane, käed-jalad on rakkes ja kudumisele keskendunud, sel ajal saab rahus oma mõtteid selgeks mõelda või telekast lemmiksaateid kuulata-vaadata.

Just selle molutamise vajaduse pärast on minu kampsunid kootud viimasel ajal parempidises koes, lihtsalt vahepeal keeran töö ringi ja siis tekib ripskude või vahetan lõnga värvi, kui mõttepaus tuleb ja kootud tükk käes seda palub. Viimased kolm kampsunit kudusin kahe sukavardaga spiraalselt kudumit kasvatades ja värve vahetades.

Olen märganud, et varrastega molutamisest peavad lugu ka minu sõbrad Sussa ja Sofi (kass ja koer), kes ennast jalgade juurde kerra tõmbavad ning mõnusalt nurrudes või norsates silma kinni lasevad…ometi on perenaine paigal ja ei pea valvel olema, kus ja mis toimumas on.

Seekord olin korralik ja tegin lõike, kuna enne polnud raglaanlõikelist kampsunit kudunud. Ma ei kavanda oma kampsuneid kunagi lõpuni ette, protsessi käigus tekib tihti uusi ideid, näiteks kuidas teha kinnist või ääri. Proovin poolikut eset aeg-ajalt endale või pereliikmetele selga ja siis selgub, kuidas edasi kududa. Ma ei pane endale tähtaegu kampsuni valmimisel, mõnda olen kudunud aasta aega või rohkemgi. Vahepeal jääb kudum seisma ja oma õiget ideed ja aega koguma. Kui kampsunile tekib kudumise ajal klient, on eriti tore − see kiirendab ja teeb kogu kudumise protsessi huvitavamaks.

Selle kampsuni materjaliks on koeravilla ja lambavilla segu. Koeravilla kogudes unistasin, et ükskord koon sellest midagi rohkemat kui sokke. Kui Haapsalu-Mari külla tuli ja kingituseks veel portsu koeravilla lõnga tõi, oli asi otsustatud ja enam ei suutnud kudumistungile vastu panna. Koeravilla toime tervisele on teadatuntud ja juba kududes oli seda tunda. Lõnga käes hoidmise tunne oli eriti naturaalne ja teraapiline. Mustri osas sain inspiratsiooni Piitu Nykopp raamatust „Kerroksia“ https://www.kirjavinkit.fi/arvostelut/kerroksia

Aitäh teile, Mari ja Tuula, te olite selle kampuni hooandjad.

Kudumiseni ja ootan järgmist väljakutset!

11. okt. 2023
Ave Kruusmaa loomingu näitus „Lehemaania. Naine linnas ja maal“

Näitus oli avatud: 1. oktoober 2021 — 31. november 2021.

Asukoht: Elva Kultuurikeskus

Ave Kruusmaa seekordne näitus on pilguheit umbes 25 aasta jooksul seni nähtud ja nägemata – loomingule. Selle aja jooksul on kunstnik püüdnud avastada midagi uut – kuigi uus on alati unustatud vana ja maailm on endiselt ümmargune. Viimastel aastatel leiab Ave maalidelt, ise tehtud paberil graafikalt, keraamikalt ja joonistustelt üha rohkem erinevaid lehti. Ilmselt on see seotud kolimisega maale oma vanavanemate tallu. Maal on hea, metsas on hea, eriti veel, kui ümber on oma pere, omad inimesed ning lemmikloomad.

Taimeprindi seeria iseloomustab autorit kui väsimatut eri tehnikatega katsetajat inspireerituna loodusest ja inimese olemusest. Sellist katla ääres tundide viisi paberi- ja riidekeetmist teeb Ave sügisel enamasti koos sõbrannaga, kellega on samal ajal kohvi juues mõnus maailma asju arutada.

Linnavaated on maalitud suviste reiside või laagrite ajal. Tartu Vaimu seeria on sündinud Toomemäel Jüri Kase suvekursusel ja illustratsioonid Kertu Sillaste illustratsioonikursusel. Haapsalu oma kitsaste tänavate ja värviliste vanade puumajadega on koht, kus peab vähemalt kord aastas jalutama.

Muistsed lood ja müütilised naistegelased on leidnud koha Ave maalidel, kui mõni lugu elust enesest hakkab peas edasi oma elu elama. Näiteks mõne raamatu lugemise, filmi vaatamise järel või lihtsalt kohvikus istudes ning inimesi jälgides. Vahel võib mõni alustatud pilt pikalt seisma jääda ja lugu jääb poolikuks. Mõne aasta(kümne) pärast saab lugu peas valmis ja pilt lõpetatud.

Ave rännak loojana on olnud pikk ja pühendunult püsiv. On olnud filosoofilisi arutlusi iseendaga – kas kunstnik või käsitööline? Mõtisklused on jõudnud arusaamiseni, et need kaks üksteist ei sega, vaid pigem täiendavad. Tänaseks on ühest saanud amet ja teisest eneseväljendamise viis.

Ave on lõpetanud Tallinna Kergetööstustehnikumi ja Tartu Kõrgema Kunstikooli. Praegune igapäevatöö koolis loovainete õpetajana annab talle võimaluse pidevalt midagi uut välja mõelda ja valmis meisterdada ning sütitada tegutsema ka kõiki teisi.

Ave Kruusmaa on oma töid esitanud näitustel alatest 1996. aastast, muuhulgas osalenud konkurssidel ja pälvinud tähelepanu oma klaasisulatustöödega ja ise tehtud paberil graafikaga. Traditsiooniks on saanud ka osalemine Pärnu Uue Kunsti Muuseumi taaskasutusnäitusel “Anna uus elu”.

22. jaan. 2022