Silt: kunstnik

  • Hoitud hetked rändasid Tartu Jaani kirikusse

    Hoitud hetked rändasid Tartu Jaani kirikusse

    Esimese hooga ei pruugi näitust «Hoitud hetked» Jaani kiriku kirjudel telliskiviseintel ja hämarates orvades tähele panna. Aga inimesel, kel pühakotta on olnud asja, tasub pisut aega võtta, et neisse piltidesse siiski süvenda. Need on Ave Kruusmaa autoritehnikas graafikalehed ja maalid, mis on mitmekihilised nii tehnikate kui ka lugude poolest.

    Kunstnik ütleb oma näitust tutvustades, et ei olegi nii lihtne õppida elama hetkes, võtta vastu ja peegeldada põgusaid pilke, sõnu, puudutusi, miimikat või kehakeelt.

    «Võiksime olla tänulikud ka lihtsate märkamiste üle,» arvab ta. «Niisugused hoitud hetked on kihistunud kehamällu ja ärkavad tavaliselt tunnete, aga vahel ka asjade või teise inimese kaudu. See võib olla aisting või puudutus, midagi tuttavlikku, mis äratab ellu mõne loo. Minu enda lood meenuvad sageli detailidega riietusest, värvidest või lõhnadest.»

    Nii leiab Ave Kruusmaa maalidelt värvikihi alt aja jooksul kapist kappi rännanud riideesemeid. Mõni kehakate võib olla ka mitme põlvkonna lugude kogejaks ja talletajaks.

    «Kui näiteks paljude kandjate kleidid salvestaksid informatsiooni, siis selle info lahtikodeerimine oleks justkui mõistatuse lahendamine. Õnneks või kahjuks ei oska me veel seda kunsti,» arutleb Ave Kruusmaa. «Tähenduslikke hetki ja asju tasub aga talletada, selleks võib maalida, joonistada, kirjutada raamatut või päevikut, pildistada või teha videoid. Tähtis on leida viis, kuidas olulisi kilde äratada, et need aitaksid olla ühenduses elus olulisega ja mõista iseenda tähendust omas ajas.»

    Ave Kruusmaa on sündinud 1970. aastal ja omandanud Tallinna kergetööstustehnikumis käsitöömeistri ja Tartu kõrgemas kunstikoolis reklaami- ja meediakunstniku eriala. Praegune igapäevatöö koolis loovainete õpetajana annab talle võimaluse kogu aeg midagi välja mõelda ja valmis meisterdada ning kõiki teisigi tegutsema sütitada.

    Näitus «Hoitud hetked» jääb avatuks kuni 15. jaanuarini 2025.

  • Varrastega molutamine

    Varrastega molutamine

    Sinine on taevas, sinine on meri, sinine on unistus ja uni. Sellest inspireerituna sai valmis üks järjekordne soe ja mõnus Eesti taevavärvides kudum.

    Kudumine on üks mõnusaimaid tegevusi, mis maandab ja laeb samal ajal. Päevasest sebimisest väsinuna premeerin ennast õhtul mitte-midagi-tegemisega ehk molutamisega. Varraste liigutamine on selleks väga sobiv kaaslane, käed-jalad on rakkes ja kudumisele keskendunud, sel ajal saab rahus oma mõtteid selgeks mõelda või telekast lemmiksaateid kuulata-vaadata.

    Just selle molutamise vajaduse pärast on minu kampsunid kootud viimasel ajal parempidises koes, lihtsalt vahepeal keeran töö ringi ja siis tekib ripskude või vahetan lõnga värvi, kui mõttepaus tuleb ja kootud tükk käes seda palub. Viimased kolm kampsunit kudusin kahe sukavardaga spiraalselt kudumit kasvatades ja värve vahetades.

    Olen märganud, et varrastega molutamisest peavad lugu ka minu sõbrad Sussa ja Sofi (kass ja koer), kes ennast jalgade juurde kerra tõmbavad ning mõnusalt nurrudes või norsates silma kinni lasevad…ometi on perenaine paigal ja ei pea valvel olema, kus ja mis toimumas on.

    Seekord olin korralik ja tegin lõike, kuna enne polnud raglaanlõikelist kampsunit kudunud. Ma ei kavanda oma kampsuneid kunagi lõpuni ette, protsessi käigus tekib tihti uusi ideid, näiteks kuidas teha kinnist või ääri. Proovin poolikut eset aeg-ajalt endale või pereliikmetele selga ja siis selgub, kuidas edasi kududa. Ma ei pane endale tähtaegu kampsuni valmimisel, mõnda olen kudunud aasta aega või rohkemgi. Vahepeal jääb kudum seisma ja oma õiget ideed ja aega koguma. Kui kampsunile tekib kudumise ajal klient, on eriti tore − see kiirendab ja teeb kogu kudumise protsessi huvitavamaks.

    Selle kampsuni materjaliks on koeravilla ja lambavilla segu. Koeravilla kogudes unistasin, et ükskord koon sellest midagi rohkemat kui sokke. Kui Haapsalu-Mari külla tuli ja kingituseks veel portsu koeravilla lõnga tõi, oli asi otsustatud ja enam ei suutnud kudumistungile vastu panna. Koeravilla toime tervisele on teadatuntud ja juba kududes oli seda tunda. Lõnga käes hoidmise tunne oli eriti naturaalne ja teraapiline. Mustri osas sain inspiratsiooni Piitu Nykopp raamatust „Kerroksia“ https://www.kirjavinkit.fi/arvostelut/kerroksia

    Aitäh teile, Mari ja Tuula, te olite selle kampuni hooandjad.

    Kudumiseni ja ootan järgmist väljakutset!

  • Sügise jäljed siidil

    Sügise jäljed siidil

    Kõik, mis kevadel loodusest tärkab ja kasvab ning suve jooksul erinevaid värvinüansse omandab, kulmineerub sügisel tõelise värviküllusega.

    Vihma ja esimeste külmade saabumisega läheb loodus justkui rooste ja omandab ühtlase pruunika tooni. Jäävad üksikud õitsejad, mis on võimelised ka talvel oma värvi säilitama. 

    Looduslikku pigmenti oskasid juba meie esivanemad kasutada riide ning lõngade värvimiseks. Kasutatud on erinevate puude lehti, sibulakoori, õitsenud lilli ja muud mudru, mis tavaliselt sügisese koristuse käigus kompostikasti läheb.

    Nõiamoori kombel lõkke ääres katsetades ja proovides, keetes ja kupatades sain tulemuseks ainulaadsed siidisallid.