Varrastega molutamine

Kudumine on üks mõnusaimaid tegevusi, mis maandab ja laeb samal ajal.  Päevasest sebimisest väsinuna premeerin ennast õhtul mitte-midagi-tegemisega ehk molutamisega. Varraste liigutamine on selleks väga sobiv kaaslane, käed-jalad on rakkes ja kudumisele keskendunud, sel ajal saab rahus oma mõtteid selgeks mõelda või telekast lemmiksaateid kuulata-vaadata. 

Just selle molutamise vajaduse pärast on minu kampsunid kootud viimasel ajal parempidises koes, lihtsalt vahepeal keeran töö ringi ja siis tekib ripskude või vahetan lõnga värvi, kui mõttepaus tuleb ja kootud tükk käes seda palub. Viimased kolm kampsunit kudusin kahe sukavardaga spiraalselt kudumit kasvatades ja värve vahetades. 

Olen märganud, et varrastega molutamisest peavad lugu ka minu sõbrad Sussa ja Sofi (kass ja koer), kes ennast jalgade juurde kerra tõmbavad ning mõnusalt nurrudes või norsates silma kinni lasevad…ometi on perenaine paigal ja ei pea valvel olema, kus ja mis toimumas on.

Seekord olin korralik ja tegin lõike, kuna enne polnud raglaanlõikelist kampsunit kudunud. Ma ei kavanda oma kampsuneid kunagi lõpuni ette, protsessi käigus tekib tihti uusi ideid, näiteks kuidas teha kinnist või ääri. Proovin poolikut eset aeg-ajalt endale või pereliikmetele selga ja siis selgub, kuidas edasi kududa. Ma ei pane endale tähtaegu kampsuni valmimisel, mõnda olen kudunud aasta aega või rohkemgi. Vahepeal jääb kudum seisma ja oma õiget ideed ja aega koguma. Kui kampsunile tekib kudumise ajal klient, on eriti tore − see kiirendab ja teeb kogu kudumise protsessi huvitavamaks.